Jaakobuse Chapter 1

1. Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, saadab tervitusi kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule.

2. Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse,

3. kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.

4. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

5. Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.

6. Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega.

7. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt,

8. ta on hingelt kaksipidine mees, ebakindel kõigil oma teedel.

9. Madal vend kiidelgu oma kõrgusest,

10. rikas aga oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke.

11. Sest päike tõuseb lõõsaga ja kuivatab ära rohu, selle õieke variseb maha ja ta palge kaunidus kaob. Nõnda närtsib ka rikas oma ettevõtmistes.

12. Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.

13. Ärgu kiusatav öelgu: 'Jumal kiusab mind!' Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.

14. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.

15. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.

16. Ärge eksige, mu armsad vennad!

17. Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.

18. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.

19. Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.

20. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.

21. Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.

22. Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.

23. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist.

24. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.

25. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.

26. Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.

27. Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.