Roomlastele Chapter 4

1. Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?

2. Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.

3. Sest mida ütleb Pühakiri? 'Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks.'

4. Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.

5. Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,

6. nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:

7. 'Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.

8. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.'

9. Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk õiguseks.

10. Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.

11. Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks ka neile,

12. ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.

13. Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.

14. Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.

15. Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.

16. Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa –

17. nõnda nagu on kirjutatud: 'Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!' – Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.

18. Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: 'Nõnda peab olema sinu sugu.'

19. Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.

20. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat

21. ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.

22. Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.

23. Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,

24. vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,

25. kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.