Jeremija Chapter 34

1. Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, mille üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja kõigi selle linnade vastu; ta ütles:

2. 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja räägi Juuda kuninga Sidkijaga ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle tulega maha.

3. Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed Paabelisse.

4. Kummatigi kuule Issanda sõna, Sidkija, Juuda kuningas! Nõnda ütleb Issand sinu kohta: Sa ei sure mõõga läbi!

5. Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate, kes enne sind on olnud, auks põletati koolnusuitsutusi, nõnda põletatakse sinugi auks, ja sõnadega 'Oh isand!' leinatakse ka sind! Sest mina ise olen öelnud selle sõna, ütleb Issand.'

6. Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik need sõnad Jeruusalemmas,

7. kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele jäänud.

8. Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemmas oleva rahvaga, et kuulutada neile vabastust:

9. igaüks pidi vabastama oma sulase ja teenija, heebrealase ja heebrealanna, et keegi ei orjaks juuti, oma venda.

10. Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja teenija, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulasid sõna ja vabastasid need.

11. Aga hiljem nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja teenijad, keda nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas sulaseiks ja teenijaiks.

12. Siis tuli Issandalt Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:

13. 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tegin teie vanematega lepingu päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, orjusekojast, öeldes:

14. Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei kuulanud mind ega pööranud oma kõrva.

15. Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi.

16. Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete võtnud tagasi igaüks oma sulase ja teenija, keda te olite vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema teile sulaseiks ja teenijaiks.

17. Seepärast ütleb Issand nõnda: Te ei ole kuulanud mind, et oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele; vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Issand, mõõga, katku ja nälja läbi ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal.

18. Ja mehed, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma teen vasikaks, kelle nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi –

19. Juuda vürstid ja Jeruusalemma vürstid, hoovkondlased ja preestrid ja kogu maa rahva, kes käisid läbi vasika tükkide vahelt -,

20. ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge; ja nende surnukehad jäävad taeva lindude ja maa loomade roaks.

21. Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid annan ma nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud.

22. Vaata, ma käsin, ütleb Issand, ja toon nad tagasi selle linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja põletavad tulega maha; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei ela.'