Jeremija Chapter 17

1. Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse ja nende altarisarvede peale.

2. Nõnda nagu nad mäletavad oma lapsi, mäletavad nad oma altareid ja viljakustulpi haljaste puude juures, kõrgetel küngastel.

3. Sinu varanduse, kõik su tagavarad, su ohvrikünkad mägedel ja väljal annan ma riisutavaiks patu pärast kogu su maal.

4. Sa pead oma käe lahti laskma oma pärisosa küljest, mille ma sulle andsin, ja ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne; sest te olete süüdanud mu vihatule, mis jääb igavesti põlema.

5. Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.

6. Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.

7. Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.

8. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.

9. Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?

10. Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.

11. Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust; pooles eas peab ta selle jätma ja rumalana lõpetab ta oma elu.

12. Aujärg, kõrge algusest peale, on meie pühamu paik.

13. Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.

14. Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.

15. Vaata, nad ütlevad mulle: 'Kus on Issanda sõna? Mingu see ometi täide!'

16. Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele, ega ole soovinud õnnetusepäeva. Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud, see on sinu palge ees.

17. Ära ole mulle hirmutuseks, sina, mu varjupaik kurjal ajal!

18. Jäägu häbisse mu jälitajad, aga mind ära lase jääda häbisse; tundku nad hirmu, aga mind ära lase hirmu tunda; too nende peale õnnetusepäev ja purusta nad kahekordselt!

19. Issand ütles mulle nõnda: Mine ja seisa rahva poegade väravas, millest Juuda kuningad käivad sisse ja välja, ja kõigis Jeruusalemma väravais,

20. ja ütle neile: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja kogu Juuda ja kõik Jeruusalemma elanikud, kes tulete sisse neist väravaist!

21. Issand ütleb nõnda: Vaadake, et te ei kanna hingamispäeval koormat ega too seda sisse Jeruusalemma väravaist!

22. Ärge viige hingamispäeval koormat välja oma kodadest ja ärge tehke ühtegi tööd, vaid pühitsege hingamispäeva nõnda, nagu ma olen käskinud teie vanemaid!

23. Nemad aga ei kuulanud ega pööranud oma kõrva, vaid tegid oma kaela kangeks, et mitte kuulda ja õpetust võtta.

24. Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd,

25. siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti.

26. Ja Juuda linnadest ja Jeruusalemma ümbrusest, Benjamini maalt, madalmaalt, mäestikust ja Lõunamaalt tulevad põletus-, tapa- ja roaohvrite ning viiruki toojad, tänuohvri toojad Issanda kotta.

27. Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.