Kiriklased Chapter 5

1. Ära ole kärme suuga ja su süda ärgu tõtaku sõna lausuma Jumala ees; sest Jumal on taevas ja sina oled maa peal, seepärast olgu su sõnu pisut!

2. Sest suurest tööst tuleb uni ja paljudest sõnadest kostab albi hääl.

3. Kui sa annad Jumalale tõotuse, siis ära viivita seda täitmast, sest albid ei ole temale meelepärased. Täida, mida tõotad!

4. Parem on, et sa ei tõota, kui et sa tõotad ega täida.

5. Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama?

6. Sest kus on palju unenägusid ja palju sõnu, seal on ka palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!

7. Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest, siis ära selle üle imesta; sest ülemuse üle valvab ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid.

8. Aga maale on kindlasti kasulik, et viljeldavatel põldudel oleks kuningas.

9. Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!

10. Kui varandust saab palju, siis on ka selle sööjaid palju; ja mis muud kasu on selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad.

11. Töötegija uni on magus, söögu ta pisut või palju; aga rikka üliküllus ei lase teda magada.

12. Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks.

13. Kui see rikkus õnnetusjuhtumi läbi kaob, temale oli aga sündinud poeg, siis ei jää selle kätte midagi.

14. Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.

15. Raske õnnetus on siis seegi: nagu ta oli tulnud, nõnda ta läheb, ja mis kasu on temal, et ta vaev on tuulde läinud?

16. Ta veedab kõik oma päevad pimeduses ning tunneb palju tuska, haigust ja meelepaha.

17. Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud – sest see on tema osa.

18. Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast.

19. Sest siis ta ei mõtle nii palju oma elupäevadele, kuna Jumal paneb teda tegelema tema südame rõõmuga.