Hesekiel Chapter 3

1. Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, söö, mis sulle antakse! Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!'

2. Siis ma avasin oma suu ja ta andis mulle süüa selle rullraamatu.

3. Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, täida oma kõht ja toida oma sisemus selle rullraamatuga, mille ma sulle annan!' Siis ma sõin ja see oli mu suus magus nagu mesi.

4. Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, tule! Mine Iisraeli soo juurde ja räägi neile minu sõnu!

5. Sest sind ei läkitata mitte umbkeelse või kange keelega rahva juurde, vaid Iisraeli soo juurde,

6. mitte paljude rahvaste juurde, kes on umbkeelsed ja kange keelega, kelle sõnu sa ei mõista. Tõesti, kui ma läkitaksin sind nende juurde, nad kuulaksid sind.

7. Aga Iisraeli sugu ei taha sind kuulata, sest nad ei taha mindki kuulata. Sest kogu Iisraeli sugu on kõva laubaga ja paadunud südamega.

8. Vaata, ma teen su palge karmiks, nagu on nende palged, ja su lauba kõvaks, nagu on nende laubad.

9. Teemandi sarnaseks, ränikivist kõvemaks teen ma su lauba. Ära karda neid ja ära kohku nende ees – nad on ju vastupanija sugu!'

10. Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, kõik mu sõnad, mis ma sulle räägin, võta südamesse ja kuule neid oma kõrvaga!

11. Ja mine vangide juurde, oma rahva laste juurde, ja räägi nendega ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal; kuulaku nad või ärgu kuulaku!'

12. Siis tõstis Vaim mu üles ja ma kuulsin enda taga suurt müra; 'Õnnistatud olgu Issanda auhiilgus oma paigas!',

13. ja olevuste tiibade kahinat, mis üksteist puudutasid, ja nendega üheaegselt rataste raginat ja suurt mürinat.

14. Ja Vaim tõstis mu üles ja võttis minu, ja ma läksin sügava sisemise erutusega; Issanda käsi oli tugevasti mu peal.

15. Ja ma tulin Tel-Abibi vangide juurde, kes elasid Kebari jõe ääres; ja seal, kus nad elasid, istusin ma vaikides nende keskel seitse päeva.

16. Aga seitsme päeva pärast tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:

17. 'Inimesepoeg, ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soole. Ja kui sa kuuled sõna mu suust, siis sa pead neid minu poolt manitsema.

18. Kui ma ütlen õelale: 'Sa pead surema!', kuid sina ei manitse teda ega räägi, et manitseda õelat pöörduma oma õeluse teelt, et hoida teda elus, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma nõuan sinu käest.

19. Aga kui sa õelat manitsed ja tema ei pöördu oma õelusest või oma õeluse teelt, siis ta sureb oma süü pärast, sina aga oled päästnud oma hinge.

20. Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ma panen ta ette komistuskivi ja ta peab surema; kui sa teda ei ole manitsenud, siis ta peab surema oma patu pärast ja ta õigeid tegusid, mis ta oli teinud, ei peeta meeles; aga tema verd ma nõuan sinu käest.

21. Ent kui sa õiget manitsed, et õige ei teeks pattu, ja tema ei teegi pattu, siis ta jääb tõesti elama, sest ta on lasknud ennast manitseda ja sina oled päästnud oma hinge.'

22. Issanda käsi tuli seal minu peale ja ta ütles mulle: 'Tõuse, mine orgu, seal räägin ma sinuga!'

23. Ja ma tõusin ning läksin orgu, ja vaata, seal seisis Issanda auhiilgus, samasugune auhiilgus, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres; ja ma langesin silmili.

24. Aga minu sisse tuli Vaim ja tõstis mu jalgadele seisma; ta rääkis minuga ja ütles mulle: 'Mine, sule ennast oma kotta!

25. Ja sina, inimesepoeg! Vaata, su peale pannakse köied ja sind seotakse nendega, et sa ei saaks minna välja nende sekka.

26. Ja ma kinnitan su keele su suulae külge, nõnda et sa jääd tummaks ega saa olla neile noomijaks; sest nad on vastupanija sugu.

27. Aga kui mina räägin sinuga, siis ma avan sinu suu, et sa räägiksid nendega: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kes tahab kuulata, see kuulaku, kes mitte, see jätku kuulamata, sest nad on vastupanija sugu!